Reis perega Türgimaale sai alguse sellest, et ma olin osalenud varemalt rahvusvahelistel projektides, mis käsitlesid erivajadustega inimeste haridus-, töö- ja kultuuriteemasid. Teinud ka ettekandeid Tallinnas, Londonis, Ankaras. Kuna ma olen oma türklastest sõprade silmis ülisuur eeskuju kõikidele, siis otsustati mind perega külla kutsuda ühe projekti raames. Projektist saab ülevaate siin lingil: www.handicappedconference.org.

Nii me siis lendasime neljakesi (mina, minu naine Mari, minu poeg Lucas Nikolas ja minu ema) 2. oktoobril Tallinna lennujaamast Türgi poole. Kuna otselendu Ankarasse pole, siis maandusime vahepeal Antalyas ja ootasime öösel lennujaamas seitse tundi oma järgmist lendu Ankarasse. Tagasi tulles 9-ndal oktoobril paigutus pikk ooteaeg õnneks päevasele ajale. Aga sellegipoolest on selline mitme lennuga lendamine ülikurnav.

Ankaras kohapeal oli kõik korraldatud. Saime ka mitmes kohas käia kohaliku invabussiga. Hotel oli kesklinnas ning läheduses asus Ankara suurim mošee, kuhu sai jalgsi mindud. Muidugi oli meie meeliskohad ka poed, kus odavat kaupa lademes.

Töötubade raames esitasin 5-ndal oktoobril 2 ettekannet. Allpool on näha neist üht.